Nädal 6

 WIPO komponendid tänapäeva infoühiskonnas

WIPO ehk Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni ning selle haldusalas olevad erinevad intellektuaalse omandi kaitsmise vormid on kahtlemata miski, mis tänapäeva maailmas on vajalikud, et kaitsta nii ettevõtteid nende toodete kopeerimise eest kui ka kliente võltstoodete massilise leviku eest, mille kvaliteet ei pruugi vastata tõese toote standardile.

Siiski, kuigi intellektuaalomandi kaitse vajadus on selge, ilmneb tänapäeva maailmas, kus informatsiooni jagamine on lihtsam kui kunagi varem, palju ebaselgeid piire nende reeglitega mis tõttu on palju debatti selle üle, et mis loeb nende õiguste rikkumisena ja mis mitte.

Intellektuaalne omand tänapäeva mõistes on väga erinev sellest, milline see oli nendel aegadel millal hakati esimest korda mõtlema, et peaks intellektuaalset omandit kaitsma. Kuid kõik ei ole selle ajaga muutunud, nagu näiteks vajadus kaubamärki kaitsta. 

Täpselt nii nagu sada aastat tagasi, on ka tänapäeval tuntud kaubamärk kliendi jaoks toote puhul märk mingisugusest kvaliteedistandardist, mis omakorda innustab klienti just seda toodet valima. See aitab tootjal müüki kasvatada ning julgustab tootjat kvaliteeti mitte langetama, ehk võidavad nii klient kui ka tootja. 

Probleem tekib aga siis, kui keegi kolmas sooviks seda hästi müüvat kaubamärki enda koopia peale panna, sellega kaasneb madalam müük tootja jaoks ning ebaühtlane kvaliteet kliendi jaoks, ehk siin juhul kaotavad mõlemad.

Tehnoloogia ning tooted tänapäeval on palju arenenud, kuid kaubamärk iseenesest ei ole tegelikult kuidagi toote olemusega otseselt seotud, mistõttu ka tänapäeval on täpselt sama moodi säilinud vajadus kaitsta enda brändi ning selle mainet. Võiks isegi õelda, et tänapäeva maailmas, kus kuskil Aasias enda soovide järgi kaubale tooteliin püsti panna on lihtsam kui kunagi varem, on ka vajadus kaubamärki kaitsta suurem kui kunagi varem.

Kuid kindlasti üks komponent, mis tänapäeval on palju kriitikat saanud ning ka põhjusega on autoriõigus. Iseenesest idee tundub hea, kaitsta loomeinimeste tööd ja selle levitamist, et teose autor saaks õiglase tasu selle levikust, mitte keegi kolmas osapool kes ise trükib kellegi teise lugusi ning saab sellega rikkaks. 

Probleem on aga selles, et kunst inspireerib kunsti ning tihtupeale kasutatakse teiste loodut inspiratsioonina või kas jupiti ka enda loomingus, eriti muusika puhul. Siin aga tekib küsimus, et kus on piir varasema loomingu ning selle põhjal loodud uue loomingu vahel? Ning mis juhtub siis, kui selle varasema loomingu autoriõiguse eest vastutavad suured ettevõtted, kes näevad ainult kasumit?

Loomulkult vastus on see, et piir lõpeb seal kus potentsiaalselt algab kasum või selle kaotamine. Selline loomingu piiramine aga tundub justkui kunsti, kui vaba väljenduse vastand. Eriti tänapäeval, kui loomine ning selle loomingu levitamine on lihtsam ning kiirem kui kunagi varem.

Intelektuaalse omandi kopeerimine ja selle põhjal uue loomingu loomine toimub tänapäeval massiliselt ning vormis, mida "intellektuaalse omandi" kui mõiste välja mõtlejad ei oleks osanud kunagi ette näha. Seetõttu on ka võimalik lõputult vaielda selle üle, et mis on õiguslik ning mis on kellegile liiga tegemine. Kuid lõputult iseendaga vaielda ma ei soovi, mistõttu tõmbangi postitusele siin piiri.