ITSPEA blogi

  Millist haridust omandada? Tänapäeval on igasugustel erialadel erinevaid võimalusi ennast täiendada, olgu see siis majandusalal investeerimiskoolitused, kokanduses kokaklassid või IT alal erinevad sertifikaadid. Olgu tegemist lühikese koolitusega või kõrgkoolis omandatud kraadiga, lõpuks need kõik on siiski osa haridusest ning sellega kaasnevatest teadmistest, mida saab kasutada mingitel kindlatel erialadel. Kuid kuna nii palju erinevaid võimalusi on, tekib tihti küsimus, et mis on kõige mõistlikum variant? Traditsiooniliselt kõige lihtsam hariduse omandamise järjekord on põhikool -> gümnaasium -> ülikool kuid tänapäeval on juba gümnaasiumile häid alternatiive mis annavad rakendusliku erialast haridust lisaks gümnaasiumiharidusele. Siinkohal võin tunnistada, et ei ole väga tuttav kutsekoolidega, aga nii palju kui olen kokku puutunud inimestega, kes on sellist haridust omandanud, ei ole jäänud muljet, et tegu oleks üldsegi halva variandiga. Loomulikult on kõige populaarsem varia

  Millist litsentsi valida? Igapäevaelus olen suhteliselt kindel, et tarkvara installides enamus inimesi ei vaevu lugeda seda pikka tekstijada mis ilmub ette selles kohas, kus tuleb "Accept" nuppu vajutada. Mõni isegi ei pruugi teada, millega nad nõustuvad, ning kui aus olla siis ega mina ka ei julgeks väita, et tean mida kõike kokku lubanud erinevatele ettevõtetele olen. Kuid kui enda tarkvara peaks kunagi soovima levitada, siis mis ise sinna kasti peaks kirjutama? Õnneks on litsentsid milles on ette kirjeldatud sõnastus, et ei peaks ise liiga palju mõtlema aga kuna litsentside maailm on suur ja kirju siis võib olla keeruline mõista, millist litsentsi enda olukorras peaks eelistama. Tarkvaralitsentsid võib jagada kahte suuremasse kategooriasse, suletud lähtekoodiga programmid ning avatud lähekoodiga programmid. Suletud lähekoodi puhul kasutatakse enamasti EULA litsentsi, mis kaitseb erafirma intellektuaalset omandit ning keelab programmikoodi lähemat uurimist. EULA kaitseb  

  WIPO komponendid tänapäeva infoühiskonnas WIPO ehk Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni ning selle haldusalas olevad erinevad intellektuaalse omandi kaitsmise vormid on kahtlemata miski, mis tänapäeva maailmas on vajalikud, et kaitsta nii ettevõtteid nende toodete kopeerimise eest kui ka kliente võltstoodete massilise leviku eest, mille kvaliteet ei pruugi vastata tõese toote standardile. Siiski, kuigi intellektuaalomandi kaitse vajadus on selge, ilmneb tänapäeva maailmas, kus informatsiooni jagamine on lihtsam kui kunagi varem, palju ebaselgeid piire nende reeglitega mis tõttu on palju debatti selle üle, et mis loeb nende õiguste rikkumisena ja mis mitte. Intellektuaalne omand tänapäeva mõistes on väga erinev sellest, milline see oli nendel aegadel millal hakati esimest korda mõtlema, et peaks intellektuaalset omandit kaitsma. Kuid kõik ei ole selle ajaga muutunud, nagu näiteks vajadus kaubamärki kaitsta.  Täpselt nii nagu sada aastat tagasi, on ka tänapäeval tuntud kaubam

  Võrgusuhtlus kunagi ja tänapäeval Lugedes Virginia Shea 90'ndatel kirjutatud raamatus "Netiquette" välja sõnastatud 10-t reeglit, annab see suhteliselt hea arusaama kuidas kunagi toimus suhtlemine internetis. Kuigi mõned reeglid kehtivad kas suuremal või vähemal määral ka tänapäevani, siis mõned neist annavad aimu kuidas aeg on muutunud.  Seetõttu soovikski välja tuua mõned reeglid, mis on jäid silma kas selle poolest, et need kehtivad tänapäevani, või just selle poolest, et need tänapäevasel veebimaastikul ei oma relevantsust. "Tea, kus sa oled" Tänapäevases internetis on olemas teistega suhtlemiseks erinevaid tüüpi lehtesi ning foorumeid, neis erinevad kommuunid, nendel kommuunidel veel omad spetsiifilisematest huvidest lähtuvad alakommuunid. Kuid miski, mis kõiki neid ühendab, on see, et igal pool on omad käitumisreeglid ning tavad. Mis ühes kohas võib olla lubatud võib mujal olla keelatud ning sellest lähtuvalt, on tähtis olla teadlik, et kuidas mingis kin